• Annie Besanti elu ja töö

Lapsepõlv ja noorus

 

Annie Besanti neiupõlvenimi oli Wood. Sünniaeg 1848. a.

 

Isa oli pärit Iirimaalt, abiellus iiri tüdrukuga, kelle juured ulatusid keskaegse Prantsusmaa kuningasuguvõsasse. Hr Wood oli elukutselt arst, väga intelligentne ja haritud inimene, tundis suurt huvi filosoofia ja esteetika vastu, kuid usulistel teemadel oli kahtlevatel seisukohtadel. Arvestagem, et tegu oli ikkagi Iirimaaga, kus usulised traditsioonid on valdavad veel tänapäevalgi. Oma ema iseloomustas Annie kui väga peenetundelist, hella ja austusväärset naist. Tüdruku lapsepõlvekodu asus Londonis, muretut elu pilvitas ainult isa äkiline surm1853. a, kui Annie ise oli viiene, kusjuures ta ema elas seda nii üle, nii et muutus mõne päevaga ise halliks. Dr Wood oli alati soovinud, et ta järeltulija saaks hea kasvatuse ja korraliku hariduse. Selleks oli ta üürinud ühe kirikla juures olnud hoone koos puuaia ja idüllilise vaatega, samuti palganud väiksele Annie’le lapsehoidja. Nagu H.P.B, oli ka Annie väiksena väga tundeline, õrn, unistav ja tugeva fantaasiamaailmaga laps.

 

Väike Annie sai oma looduslikus kaunis maakodus lapsepõlve hiljem nautida ainult suvepuhkuse ajal, sest tema ellu tuli kasvataja ja õpetajana prl Florence Marryat, väga rikas ja venna surma järel üksikuks jäänud daam. Aga tal oli missioonitunnet, kui võttis 8-aastase Annie oma hoole alla, sest kahjuks ei oleks tüdruku ema varaline olukord võimaldanud tüdrukule head haridustaset. F. Marryat oli võtnud oma kodus õpetada rühma lapsi, kelle eest hoolitses kuni nende ülikooliealiseks saamiseni. Hiljem on A. Besant oma meenutustes öelnud, et saatus viis teda kokku kõige parema inimesega. Annie emal ei olnud samuti selle vastu midagi, et tütar saaks korraliku hariduse. Prl Marryat oli aga seejuures väga usklik inimene, mis mõjutas ka lapsi õpetamise ja kasvatamise ajal. Ta ei olnud usklik ainult sõnades, vaid ka tegudes, luues pühapäevakoole, aidates vaeseid ja haigeid. Puuduseks oli sellises altruistlikus kasvatuses liigne kinnipidamine traditsioonidest, näiteks pühapäeviti võis lugeda ainult piiblit, ei mingeid maiseid rõõme. Annie ema aga oli olemuselt hoopis teine inimene, sest endine abikaasa oli nende elu vorminud küllaltki ilmalikus õhkkonnas, au sees oli olnud filosoofia ja mõtlemine, mitte traditsioonide pime järgimine. Ühes ühtis küll Annie vanemate ja õpetaja mõttelaad: kasvatada lapsed n-ö süütuteks, kodus ei tohtinud juttugi olla abielust ja suhetest meeste ja naiste vahel. Ka ilmalik seikluskirjandus oli selles kodus välistatud. Annie unistustes elasid seetõttu ainult religioossed kangelased.

 

1861. a viis prl Marryat lapsed Pariisi, silmaringi laiendamiseks ja tutvumiseks teiste maade ja keeltega. Käidi muuseumites ja kirikutes, kui täiesti ära jäid teatrid, sest seal, teadagi, oli juba tundemärke saatanlikkude ihade lõksudest. Lapse elu möödus seetõttu ainult religioosses õhkkonnas. Kui Pariisi külastas Ohio piiskop, sai Annie esmakordselt pihile ja teada, et maailmas on olemas ka n-ö patutegemist.

 

Annie saades 16-aastaseks luges prl Marryat oma missiooni täidetuks ja noor neiu sai tagasi vanematekoju. Seal üllatasid teda äkki majanduslikud mured, sest raha väärtusest ei olnud tal varasemas elus küll mingit aimu olnud, talle oli muretsetud kõik, mis vaja. Kuigi nautis muretut elu, hakkas ta sisimas tundma mingit uut igatsust, millest tal varem aimu ei olnudki. Sellegipoolest jätkas ta kristlikku elustiili.

 

Aga kõik mis tulema pidi, tuli ikkagi. 1866. a lihavõtte ajal kohtus ta pastor Frank Besantiga, kellega hiljem sidus ka oma elu. Frank oli tuntud romaanikirjaniku Walter Besanti vend. Annie oli, nagu traditsiooniks saanud, uurinud asjakohast piiblilugu ja leidnud äkki, et kõiges neljas evangeeliumis on hulgaliselt vastuolusid. Ise ütles ta hiljem, et see kahtlus oli kui kohtuda äkki mürgise maoga. Ta surus küll kahtlused maha, kuid jälg oli juba hinge jäänud. Suvel kohtas jälle pastor Besanti ja kuna selles seltskonnas olid nad mõlemad ainsad noored, veedeti loomulikult aega koos. Enne maalt ärasõitu tegi pastor Annie’le ettepaneku kihluda. See oli Annie’le nii ehmatav kui ka ahvatlev, sest viitas seigale, et maailmas on ka midagi muud peale kristliku elu. Muidugi kindlat vastust ta pastorile kohe ei andnud.

 

Annie elas nüüd läbi oma elu esimese mõru hetke, kui tunnistas enesele, et ei julge Franki ettepanekust iitsatadagi, kartes kaotada oma au. Eelnev altruistlik kasvatus oli oma töö teinud. Noor naine küll sai oma vastumeelsusest jagu, lootes, et preestriga abielludes saab ta oma missiooni kiriku ees paremini täita, kuid abielust teadis ta oma hilisema arvamuse järgi vähem kui nelja-aastane laps. Abielu sai teoks siiski rohkem kui aasta pärast, isegi Annie ema soosis tulevast väimeest ja julgustas tütart abiellu astuma. Hilisemates memuaarides pihib Annie, et iialgi ei kasvataks ta oma tütart süütuse suunitlusega, sest kooselu kujunes talle alguses täielikuks šokiks. Ta andis ka hilisemates raamatutes kasulikku nõu tüdrukute kasvatamisel, et need ei laseks ennast noortel uljastel meestel enda huvides ära kasutada.

 

Kihluse ajal omandas esimese kogemuse poliitilises tegevuses. 1867. a Oma ema veetis ta pr Woodiga ühes peres Manchesteri lähistel. Maja peremees hr Roberts oli üle maa kuulsaks saanud vaeste abistajana, osa võtnud ametühingute tegevusest vaeste probleemide lahendamisel. Ta rääkis Annie’le südantlõhestavaid lugusid lihttööliste ülikehvast olukorrast, laste ekspluateerimisest jms seesugusest.

 

Selliste jutustuste ajendil hakkas ka Annie tundma huvi poliitika vastu, hakates Robertsi innukaks õpilaseks. Robertsi jutud tundusid väga vastuolulised, sest teiselt poolt pidas ta töölisi nn mesilasteks, kellele on elus ette nähtud seda teha ja vastavat tasu saada. Seda tarkust õpetas mees Annie’le, kes kõike kuuldut, suu ammuli, vastu võttis – jällegi nooruse kasvatuse viga. Annie’l oli noorusest jäänud meelde üks seik, kui ta osales pealtvaatajana kohtuprotsessis, kus süütult mõisteti surma Iiri vabaduse eest võitlejad. Nüüd hakkas Annie aru saama poliitilistest mängudest, öeldes hiljem, et kui need mehed oleksid võidelnud Itaalias vabaduse eest, oleksid nad Inglismaal kangelased, kuid olles Iirimaalt, lastakse neid kui koeri maha. Kõik see avas noore Annie silmad ja ajendas tegema otsuseid tulevases tegevuses.

 

Jõulukuus 1867 kolis Frank Besant Cheltenhami, saades seal õpetajakoha. Annie’l tekkis vastumeelsus Franki elustiili vastu, mis pidas naisi teenriteks, kusjuures Annie oli ikkagi varem elanud vaba inimese elu. Ta iseloomustab ennast kui plahvatavat, kiivast ja uhket natuuri, just nagu Lucifer. Tema 19 eluaasta jooksul oli elu teinud südamlikust, hellast tüdrukust kaalutleva, külma ja edasipürgiva natuuri. Annie püüdis küll hoida korras majandusasju, kuid ta oskamatusest juhtus palju viperusi. See ärritas ka Franki. Memuaarides kirjutas Annie: „...sellest tundelisest ja hellast noorest tüdrukust tegi abielu mulle endalegi ootamatult vankumatu tahtega ja külmalt arvestava naise. Ei oleks pidanud üldse selle mehega elu siduma. Minust on tulnud segu naiselikust õrnusest ja jõulisest, ennast läbi murdvast daamist.”

 

Annie tundis puudust seltskonnast, kes oleks huvitunud teoloogiast, teadusest ja poliitikast, ning elas üksilduses, külastades oma patsiente ja kirjutades lugusid. Mõned neist avaldati The Family Herald nimelises ajalehes. See julgustas teda natuke alustama kirjanduslikku tegevust, kirjutades esimese teoloogilise jutu kristlikust paastumise kohustusest enne lihavõtteid.

 

Kirjandusliku tegevuse aga katkestas poja sünd Annie 21. eluaastal. See rahuldas tema hellusetarbe ning aasta pärast sündis talle teise lapsena tütar. Elu üks vapustustest oli tütrekese raske hingamisteede haigus, mille ema ravis välja, pannes lapse suule kloroformiga immutatud lapi. Annie arvas, et läheb kuidas läheb, sest olukord oli juba lootusetu. Kuid seepeale laps paranes, vajades veel pool aastat ravi. Annie’s aga oli toimunud pööre, nähes lapse kannatusi ja piinu. Ta hakkas üha tihedamalt mõtisklema kannatuse filosoofilise mõiste üle, samas kaotas aga järjest usku Jumalasse, kes lasi tema last ilma põhjuseta selliselt piinelda. Temas endas aga toimus võitlus: mõistus ja arukus pimeda religioosse tunde vastu, milles oli lapsena kasvanud. Kuid sisemine võitlus oli saavutanud ületamatu haripunkti, siis haaras ta pooliku kloroformipudeli ning asetades selle suule, kuulis määramatust kaugusest aga hüüdu: „Oh, sa arg rauk, argpüks! Sinul, kellele kõrgemalt poolt antud ülesanne saada kord märtriks, ei ole kannatust lühikeste aastate raskuste ületamiseks!” Tugeva natuurina hakkas tal oma nõrkusest häbi, misjärel virutas pudeli aknast välja ja varises minestanuna põrandale.

 

Annie Besant vabamõtlejana

 

1872. aastal oli pastoripere kolinud Lincolnshire’i maakonda, kus Annie’le leidus tegevust oma üksilduse leevendamiseks, kui aastavahetuse paiku levis maakonnas taud ning Annie oli tegevuses ravimise ja haigete põetamisega. See andis võimaluse suhelda maavalitsuse teenistujatega ja andis talle palju kogemusi tulevaseks ühiskondlikuks tegevuseks. Hakkas jälle innukalt uurima teoloogilist kirjandust ning juba elukogenenumana otsima vastuseid mõningaile küsimustele, millele varem ei osanud tähelepanugi pöörata. Mis on surmajärgne karistus? Miks on olemas mõisted headus ja armastus, kuid vaatamata jumalateenimisele peab nägema nii palju kannatusi? Küsimused, miks Kristus ikka kannatas ja miks see Jumal siis ikkagi ei aita? Piiblisõna käsitlus mõjutas veel edasist tegevust. Annie tulevastes töödes esineb põhimõistena Jumala olemasolu, hinge surematus ei olnud veel temani jõudnud. Kuigi ta elas moraalset perekonnaelu, tärkas temas sisemine vastuolu, mis järk-järgult süvenedes arenes juba jumalaeitamiseks.

 

Edaspidi tuli tutvus hr Thomas Scottiga, kes oli elus palju rännanud ja kogenud, selle mehe juures hakkas aeg-ajalt kogunema vabamõtlevaid inimesi, sealjuures oli härra naine samade aadetega, mis kindlustas uue mõtteviisiga inimestel oma mõttearengu teooriatega väljatulemise. Külalised oli paljudelt elualadelt nii kirikuringkondadest, õpetajad, kui ka töölisklassi esindajad. Kogu tegevuse eesmärk oligi süvendada oma teadmisi. Kogunes palju noori, kes otsisid oma kohta elus. Seal sai Annie uue idee avaldada vabamõtte-alaseid kirjutisi ning koostöös hr Scottiga avaldati artikkel „Kas Jeesus on Naatsareti jumalik olend?”. Muidugi heitis selline tegevus varju pastoriperele. Noor naine pöördus kõrge kirikutegelase poole mõningate küsimustega, millele ise vastust polnud leidnud. Dr Pusey ise kutsus peale seda Annie enesega vestlusele, kus käsitles noort kui pihilkäijat ning soovitas rohkem palvetada, mitte arutleda teoloogia teoreetiliste probleemide üle, öeldes seejuures, et naine on liiga palju teadmisi omandanud ja üldse mõtleb liiga palju. Parem elagu teoloogiliste tarkuste toel edasi, mitte mingil juhul ärgu kahelgu õpetustes. Annie tõusis püsti ja ütles, et ta jääb oma kahtlustele ikkagi kindlaks, toetab ebausku ja lõpuks ütleb kiriku õpetusest ka lahti, olgu tagajärjed mis tahes. Dr Pusey käskis ründavalt noorel naisel oma jumalat teotavatest ideedest lahti öelda, mille peale Annie ta pikalt saatis ja pühendas oma elu järjest rohkem vabamõtlemisele. Kõik see ühendas teda tugevamalt vabamõtlejate koolkonnaga.

 

Dr Pusey juures käinuna koges ta lõplikult, et kirikutegelaste käest ei saa kunagi mingit mõistlikku vastust oma küsimustele, loobus isegi õhtupalvustest, mis Inglismaal oli sel ajal juba vaata et surmapatt, eriti veel pastori perekonnas. Asi läks selleni, et hakati juba nõudma, kas ta valib õhtupalvused või lahkub kodust jäädavalt. Annie valis teise variandi. See andis tugeva löögi ta emale, kes oli alati olnud jumalakartlik, ja nüüd äkki ta enese tütar järsku hülgas põhimõtete pärast oma kodu, sattudes kirikuringkondade põlu alla. Ema teadis väga hästi kirikuringkonna dogmaatikute kättemaksuihast ja valskusest, samuti sai Annie aru emale tehtava kannatuste valust. Ta tundis end kui kurjategijana, kuid ei soovinud elada valesid ja vääri teoloogilisi õpetusi tunnistades. Asi läks nii kaugele, et tuli hakata taotlema lahutust, mis ei olnud noore naise hingele kerge asi, kuid oma otsekohesuse tõttu ta ei loobunud vabamõtlejate põhimõtetest. Vend oleks võtnud ta enda juurde elama, kuid nõudis vastutasuks vabamõtleja staatusest loobumist. Lõpuks tuli tal minna elama oma emaga, kasvatades väikest tütart ja poega Kui pr Wood peale rasket haigust suri, ja ta jäi üksi väikeste lastega, olid talle alatiseks avatud dr Scotti kodu uksed.

 

Koos Anniega avaldas nüüd dr Scott raamatud „Inspiratsioon”, „Laste usklik kasvatus” ja teisigi lühikesi kirjutisi. See andis neile mõlemale mingigi sissetuleku. Koos dr Scottiga kirjutisi avaldades ja arutades sai mõlemast peagi ateistliku vaatega inimene. Arutluste kokkuvõttena jõudis Annie järeldusele, et mõtted Jumala olemasolust viivad meid tundmatu maailma piirimaile ning nii otseselt sellele küsimusele üldse vastata ei saa. Ta kirjutas: „Ateist ei ütle iialgi – Jumalat ei ole, vaid me ei tea, mida mõiste Jumala all üldse mõeldakse. Ateist ei eita või jaata asju, mida me veel ei tunne, vaid püüab sellele seletust anda.” Sealt olid näha juba teosoofilise mõtteviisi alged. Ta ütles: „Ma ei usu jumalat, sest see pidi kõikvõimas olema. Aga miks ta siis laseb maailmas valitseda nii paljudel kannatustel? Miks peab pimedalt uskuma, kui meid ümbritseb nii palju julmust?” Aktuaalne tänapäevalgi!

 

Annie on väitnud: „Mina usun inimesse.” Nüüd tulid mõtisklused, miks ma olen, ja mis on elu, ja samuti käsitlus hinge kui sellise olemasolust. Siin ongi erinevus ateismi ja panteismi vahel. Mõlemad tunnistavad jumala olemasolu, mida ei saa seletada olemasolevate teadmiste ja mõistetega. Ateistile ilmnevad olemasolu küsimused jõu ainena tajumatuna, panteistile aga elava ainena, tajutavana, arukana. Annie oli sel ajal veel ateistlike vaadetega, naisena aga soovis maailmas vähendada kannatusi ja viia inimesed kõrgemale arenguastmele. 1874. aastal avaldas raamatu „Kõlbluse tõeline alus”, milles ta kirjutab: „Igaühel, kes võitleb vabamõtlejate ridades, võideldes kiriku dogmaatilise õpetuse vastu, tuleb, enne kui purustada vana kõlbelisuse alus, anda inimestele uued eetilised põhimõtted. Kõik, mis puudutab kõlblust, puudutab ühiskonna südant. Kui rajame eetika (kõlbluse) teoloogiavabale alusele, oleme inimkonnale teinud suure teene. Eirates kõlblusseadusi, elabki kogu maailm kurjuse maailmas, kuid õppides tundma ja elama loodusseaduste järgi, saavutame peagi kõrgema arengutaseme. Siis väheneb ka maailma kurjus ja kannatused.

 

Oma teoses „Ateismi evangeelium” kirjutab ta, et inimeste kõlbelisuse kasvu esindavad kaks tõsiasja – kõrged ideaalid, mis ei anna voli tunnetele, ja maailma kõigi hädade tunnistamine ja vahendite otsimine, kuidas neist jagu saada. Ideaalne on inimene, kes tunneb loodusseadusi ja tegutseb vastavalt sellele ja kelles on kaastunnet kogu inimkonna, see on vendade ja õdede vastu. Ta on hiljem kirjutanud: „Miks ma otsisin tõde, miks ma elasin keelatud elu (oma põhimõtted, mitte dogmad), kui ei oleks maailmas surma, mille järel saame tasu tehtu eest. Vabamõtlejate vastus on: „Ei ole põhjust tõde otsida, kui see ei anna sulle rahuldust.” Ei ole põhjust elada õilsat elu, kui sulle toovad rahuldust alamad instinktid. Sellel, kes mõtleb ainult oma edukuse peale e naudib ainult elu, ei ole mingit põhjust kaunistada end vabamõtleja ülla nimega.” Selline elu käsitlus siis.

 

Neil aastatel õppis Annie tundma poliitik Charles Bradlaugh’d, kes inimesena andis täielikult välja vabamõtleja mõõdu, kujunedes Annie’le vabamõtleja ideaaliks. Esimest kohtumist kirjeldab ta nii:

 

Ühel pühapäeva õhtul läksin 1874. aasta augustis kuulama Ch. Bradlaugh’ loengut. Saal oli rahvast pungil täis. Kui tuli lektor, tundsin kohe tema vastu suurt huvi ja hämmastust. Algul rääkis vaikse häälega ühisseikadest müütide vahel, mis käsitlevat Krišnat ja Jeesust. Ta hääl kõrgenes üha ja lõpuks mürises see kui võimsa kose kohin. Teema valdamine oli lektoril ideaalne ja kõnepidamine täiuslik, mis sisaldas nii ilukõnet, tuld, kirge. Kõne sisu muutus järjest ristiusu vastalisemaks, väites, et see ei ole ainus usk maailmas, mida kuulajad võtsid vastu tugevate ovatsioonidega.

 

Sellest ajast tärkas nende vahel suur ja surmani kestev sõprus. Mõlemate ideaalid ja mõtted olid ühesugused, Annie on oma memuaarides ülistanud seda meest tuhandete kiidusõnadega. Enne kui Bradlaugh astus Annie’ga lähedastesse suhetesse, oli Annie’l vaja järele mõtelda, mis tähendab olla selles seltskonnas, sest radikaalsete poliitiliste tõekspidamiste tõttu ja ateistlike vaadete tõttu oli Inglismaa mõjuvõimsates ringkondades sõbrustamine nimetatud mehega kui „surmapatt”. Tagasilööke Annie’le tuli, sest mõnedki ta endised sõbrad keerasid talle selja, kui kuulsid, et ta hakkas Bradlaugh’ aate- ja töökaaslaseks. Annie ise ütles hiljem, et nii väärtuslikku sõprust ei ole tal iialgi olnud. Bradlaugh oli täis isamaa-armastust, austust parlamendi vastu ja ka traditsioonide austust, väites, et see on kõik sätendav kest, nn Inglismaa on tegelikult anastaja, kellel ei ole mingeid kaastundeavaldusi koloniaalmaade elanike vastu. Bradlaugh’ rüütellikkus ei avaldunud ainult sõnades, vaid ka tegudes, sest püüdis sisse pääseda parlamenti, kus saaks väljundi oma ideede, s.o nõrkade kaitsmiseks ellu viia.

 

Ei läinud palju aega kui Anniest sai toimetaja abi Bradlaugh’ poolt väljaantavas lehes The National Reformer. Alates 1877. a-st oli Annie ajalehe toimetaja ja väljaandja abi. Sellel perioodil proovis olla ka avalik kõneleja teemal „Naise poliitiline koht elus”. Samuti sai populaarseks loeng „Kõlbelisuse tõeline alus”, mille tulemusena avastas oraatorianded, mis edaspidi väga kasulikuks osutusid.

 

Tänu ajakirjanduslikule tegevusele oli tal võimalus jälgida valimisvõitlust, kui asendas lehe korrespondendina peale Bradlaugh’ äkksurma. Bradlaugh oli juba aastaid tagasi üles seadnud oma kandidatuuri tööpartei koosseisus. Annie kirjutas hiljem, et Bradlaugh oli olnud tollest ajast töölisklassi lootus, astudes välja valitseva demokraatliku partei vastu. Teda rahastas isegi John Stuart Mill, kes oli tol ajal küllaltki kõrgel positsioonil. Kahjuks osutusid pingutused viljatuks, sest isegi tööparteist kõrvaldati Annie usuvastase meelsuse pärast ning mainitud parlamendiliige Mill pidi usuringkondade survel jätma oma kohaga hüvasti. Tema pooldajate ja vastaste vahel puhkes isegi lööminguid, kui Annie ja Mill käisid enda poolehoidjatega kohtumas.

 

Annie Besant poliitikuna ja ühiskonna uutjana

 

1875. a-l kui Annie oli hakanud kaasa lööma poliitikas, otsustas ta end täielikult sellele pühendada, ohverdades võimed ja jõu ühiskonnavalgustaja raskele missioonile. Ise elas ta missiooni raskelt üle, sest nägi ette nii mõnede vabamõtlejatest sõprade kaotamise kui ka sai vähem aega pühendada tütre kasvatamisele. Ta teadis, et ateistid olid kuulutatud lindpriiks ja selline tegevus võis reaalselt ohtlikuks osutuda. Annie on väitnud, et soov teenida vabamõtlemise ideed, võideldes kitsarinnalisuse ja silmakirjalikkuse vastu, toob palju kasu tulevastele põlvedele. Enda arvates võttis ta kanda tähtsa ajaloolise missiooni. Võitlus algas peagi. Ta sai „Liberal social union’i” liikmeks, seal aga kerkis küsimus, kas ateistid saavad olla sellise liikumise liikmeteks. See tingis varesemate sõprade väga külma hoiaku naise suhtes. Ilmekalt väljendab suhtumist fakt, et kui „Dialectical Society” kutsus Annie loengut lugema, olid üüritud ruumi uksed lukus, nii et tuli otsida kähku asendusruum hotellist.

 

Poliitikuna võttis Annie enesele missiooniks kaasa rääkida rahva igapäevase elu teemadel nagu maksud, aga ka välispoliitika, hurjutades Inglismaad suhtumises oma asumaadesse ja arengumaadesse. Ei ole siis ime, et avalikkuses valitsevad jõud võtsid teda kahjuliku tegelase ja revolutsionäärina. Rahvavalgustajana käis ta ringi mööda maad, kohtus proletariaadiga ning leidis, et need rahvahulgad on Inglismaa poliitilise tegevusega rohkem kursis kui kõrgklassi esindajad. Aga samas alustasid kiriklikud ringkonnad tema vastu otsest võitlust, loopides kividega, pärast avalikke loenguid isegi kaigastega pekstes. Seetõttu tuli kannatada füüsilisi piinu. Mitmel pool maapiirkondades, kus kirikul oli eriti suur võim, läks asi isegi kaklusteni ja ükskord, esinedes koos Bradlaugh’ga, sai Annie isegi loengu ajal kiviga pihta. Vabamõtlejate ringkondades alustas ta 1875. a esinemist loengutega Prantsuse revolutsiooni tähtsusest.

 

1877. a-l sai ta tõelised tuleristsed, kui Ameerika arst Charles Knowlton avaldas kirjutisi n-ö laste arvu vabatahtlikust piiramisest perekondades, ajendatuna pastor Malthuse avaldatud tõdedest, mida oli see hakatud propageerima alates 1835 a-st. Asja sisuks oli tunnistada vaestest perekondadest laste varajased abielud moraalivastaseks, sest sinna tekib kohe palju järelkasvu, keda on olemasolevates oludes väheste toimetulekuvahenditega raske üles kasvatada. Ilmselt oli raamatus, mis ühel päeval raamatukaupluste akendele ilmus, kujutatud nn turvaseksi alaseid joonistusi. Annie Besanti puudutas see niipalju, et mainitud raamatute kirjastaja oli ühtlasi ka Annie ja dr Bradlaugh’ raamatute kirjastaja, kes sai karistuse amoraalse tegevuse eest. Anniel ja ta kaaslasel ajas see kopsu üle maksa ja nad otsustasid keelatud raamatu kõrvaldatud tiraaži uuesti kirjastada ja välja anda, kuna puudutas ühiskonna valupunkte ja perepoliitikat. Annie’t ähvardas hea maine kaotamine, mis tema tegevuse tõttu oli niikuinii kadunud, dr Bradlaugh’le võis raamatu kirjastamine maksta koha parlamendis. Kuid Annie võttis kuulda õiglustunde häält, sest oli näinud nii palju viletsust, mis valitses vaestes suurtes perekondades. Raamat avaldati, kuid kristlike ringkondade toetusel arreteeriti mõlemad kümne päeva pärast. Teiselt poolt oli rahva reaktsioon ootamatu, raamat sai menu osaliseks ja neile tuli tohutult toetuskirju kodu- ja välismaalt, isegi rikaste perekondade esindajad toetasid neid täiel häälel. Mõlemad vabastati üldsuse survel, kuid asi käis läbi mitmete kohtuinstantside, kus oldi poolt ja paljud ka vastu, kuid lõpuks lahenes asi ning päädis trahviga ja raamat lubati lõpuks ikkagi müügile. Annie oli sinna kirjutanud asja leevendamiseks filosoofilise eessõna. Kogu eelneva elukäigu tulemusena avaldas A. Besant raamatu „Rahvastikku puudutav seadus”, milles lahkas pereprobleeme, prostitutsiooni ja ülerahvastust. Kuigi raamat läks sama edukalt, kaotas ta 1879. a-l tütre kasvatamise õiguse, nii palju siis moralistid ikkagi saavutasid. Süüdistused sisaldasid tema raamatu „Ateismi evangeelium” avaldamist, ristiusu-vastalisust ja lõpuks skandaali mainitud raamatuga. Kujunes jälle kohtuistungite lõputu jada, kahjuks juhtusid nüüd olema kohtunikud, kes olid vaenulikult meelestatud. Lapsekasvatamises ei leitud mingit viga ega hoolimatust, kuid lõpuks imeti sulepeast välja, et ta oli keelanud lapsele usuõpetust anda. Sellest hakati kinni kui surmapatust, sest lapsele pidavat mõjuma väga halvasti, kui too ei tunne kirikuseadusi, mistõttu Annie pidi loobuma emaõigusest. Laps viidi isa juurde, mille järel Annie ise üleelamiste tõttu raskelt haigestus.

 

Kohtuasjad tulid raamatule „Ühiskonda puudutav seadus” suureks reklaamiks, seda müüdi paljudes maades. Kui Annie hakkas H.P.B. õpilaseks, muutis ta oma käsitlust maapealse elu suhtes ja loobus ka selle raamatu levitamisest, keeldudes isegi pakkumistest raamatukaupmeeste poolt osta temalt suurte rahadega müügiõigus. Hiljem ei ole sellest raamatust avaldatud ühtki eksemplari. Olles muutunud kiriku poolt pahategijaks ja vaenlaseks, muutis ta natuke meelt ja hakkas mõningaid avaldatud artikleid ise kritiseerima ja pehmendama, väites et ta ei olnud usu kui sellise vastu, kuid mõistis hukka paljud halvad teod, mis usu varjus on tehtud. Ta väitis siiski, et tema ja Bradlaugh’ tegevuse tagajärjel on ka kirikus ilmnenud mingil määral vabamõtlemise algeid ja kõike ei võeta nii vaenulikuna. Juba 1893. a toetasid protestantlikud ringkonnad ta arvamust pereplaneerimise ja mõningate teiste vabamõtlemise ideede avaldamise suhtes.

 

Annie loobus Blavatsky õpilasena ka Malthuse õpetusest. Nüüd veendus ta täielikult, et moraaliküsimused on maise elu asjad, kuid inimene on vaimne olend, kelle materiaalne vorm ja keskkond on mõtte ja tunde koostöö tulemus. Kõik inimkonda jätkava tegevuse arutamine on maapealne mure. Materialistid on teinud soo jätkamise tegevusest ainult rahuldusobjekti, jättes märkamata üldse inimese vaimse arengu vajalikkuse tunde mõttemaailmas kõrgemale tasemele jõudmiseks. Muide, ka 2004. a juunikuu The Theosophist’i numbris on sama mõtteavaldus, aluseks just viited A. Besantile. Artikkel on meenutanud küll nutulaulu, mida arendavad käesoleva aja kristlastest tõekuulutajad. H.P.B. valgustas Annie’t inimsuhete küsimustes, püüdes avada hoopis probleemi sügavamat tausta, küsides, mis on inimene teosoofia valguses. See on igavene, vaimne olend, kelle eesmärgiks on saada paljude ümbersündide kaudu täiuslikuks olendiks. Inimese vaimne olek loob need materiaalsed tingimused, kuhu inimene järk-järgult satub. Iga mõte on peenmateeria avaldumisvorm. Mõtted jäävad püsivateks tegijateks, kuid füüsiline kest on ainult ajutine. Iga uue taassünniga säilinud mõttevormid aitavad luua täislikuma füüsilise keha, kui see oli varem. Kui sobitada taassünni teooria Malthuse teooriasse, siis näeme armastust kui inimest vaimsel arenguteel edasiviivat jõudu täiuslikkuse saavutamisel, sellisel armastusel puudub igasugune iha ja loomalik kirg. Blavatsky arvamuse järgi peaksid nii mehed kui naised selle asjaga tegeldes end valitsema ja meeles pidama armastuse kõrgemat vaimsemat ideaali, pidades silmas, et see tegevus on vajalik ainult inimsoo jätkamiseks. Blavatsky nii Annie’t õpetaski, kui see püüdis alguses vastu väita ja õigustada liigse rahvaarvu piiramiseks teatud vahendite kasutamist. Annie oli algul kahevahel, kuid siis andis Blavatskyle alla ja korjas ise ära „Ühiskonda puudutava seaduse” tiraaži ja raamat jäigi tulevastele põlvedele tundmatuks.

 

1878 avaldas ta raamatu „Inglismaa, India ja Afganistan”, milles avas lugejate silmad Inglismaa röövpoliitika kohta vasallriikide suhtes. 1880 naeratas edu Bradlaugh’le, kes valiti Inglismaa parlamendi alamkotta. Selle üle tundis suurt uhkust ka Annie, kuigi mees sunniti sealt mõne aja pärast lahkuma. Annie asus koos toetajatega võitlusesse ja lõpuks saavutati siiski Bradlaugh’ ennistamine alamkotta. Muidugi ei andnud kodanlus alla, jätkusid protsessid, kus Annie seisis kindlalt Bradlaugh’d kaitstes tema kõrval. Selleks perioodiks oli usaldatud Anniele The National Reformer toimetamine, kus ta kutsus rahvast üles õigluse jaluleseadmiseks.

 

Siiski sunniti Bradlaugh 1881.a parlamendist lahkuma ning kui ta läks viimast korda alamkotta, kinnitas ta, et oma sihikindlas tegevuses on ta võlgu Annie’le, keda luges enese alatiseks toetajaks. Annie oli see, kes kutsus vihast massi rahule, kui tobe seltskond tahtis Bradlaugh’ toetuseks parlamenti rünnata.

 

Tutvumine teosoofiaga

 

Keset oma poliitilisi võitlusi sai Annie lõpuks esimest korda kuulda Teosoofia Ühingust, olles lugenud Olcotti kirjutisi ühingu tegemistest ja eesmärkidest. Tõuke andsid selleks talle India vabamõtlejad, kes soovitasid ühineda Teosoofia Ühinguga ning esitasid vastupidise küsimuse: kas teosoofid saaksid ühineda The National Secular Society’ga. Vastuse andis A. Besant ajalehes The National Reformer. Ta toetas vabamõtlejate liitumist teosoofidega, kuigi väljendas oma artiklis arusaamatust Teosoofia Ühingu tegevuse suhtes. Teosoofidega ühinemine ei segavat nende vaateid, mida Annie tõlgendas veidi müstilistena, sest ennast sekularistideks nimetava seltskonna õpetus on lähemal teadusliku materialismi piirimaile. Sekularistid ise seevastu ei tohtivat teosoofidega tegemist teha, kuna nende eesmärgiks on ainult maailma parandamine ja ei midagi muud. Blavatsky ise kirjutas tollele mõtteavaldusele ajakirjas The Theosophist vastuse, kiites Annie Besanti kirjanikuosavust ja mõttevõimet, aga samuti arvas Blavatsky, et A. Besant on eksinud teosoofia tõlgendamisel, aga see on andeksantav, sest Blavatskyle oli juba teada Annie aktiivne osalemine rahva valgustustöös. Teda riivas natuke see, et Annie nägi teosoofide tegevuses tegelemist spiritismi kui sellisega. Helena Blavatsky üritas oma artiklites väljendada, et teosoofia on palju sügavam teadus kui hingedega kontaktivõtmine. Annie ise on hiljem kirjutanud, et tundes Blavatsky õpetust, kartis ta, kas temast oleks saanud õpilane. Tol ajal arvas ta küll, et mitte. Arvamus põhines just tema läänemaise eluvaadetele ja teaduse seisukohtade omaksvõtmisel. Ta oli olnud liiga realistlik, tegutsedes võitleja ja rahvavalgustajana, aga ka liiga uhke olemaks okultistide õpilaseks.

 

1882. aastast hakkas aktiivsemalt tegelema ajalehe toimetamisega, abiks oli tal selle töö juures Bradlaugh’ vanem tütar kuni mehe surmani 1891. a. Lisaks ajalehele alustas Annie Besant kirjandusliku lisalehe Our Corner avaldamist.

 

35-aastaselt sai temast aktiivne sotsialismi eest võitleja, sest nägi, et ainult see viib kõik vaesusest välja ja toob ülemaailmse heaolu. Tänapäevaselt vaadates: 100% möödalaskmine tema poolt. Ennustamist ei ole kunagi tunnistatud tänuväärseks tegevuseks. Näiteks maaomandus pidi tema nägemuse järgi ka olema ühine. Aeg oli lihtsalt selline. Annie seekordseks eeskujuks oli saanud sotsialist Henry Hydman, kes pühendas end täielikult töölisklassi võitlusele.

 

Keskikka jõudes hakkas A. Besant tundma suur huvi hinge olemuse ja vaimsete küsimustega seotud õpetuste vastu. Suure muudatusena elus alustas ta järsku tajuga seotud küsimuste uurimisega, ja olles arst, püüdis tungiga unenägude ja vaimuhaigustega seotud küsimuste olemusse. Selle taustal avastas enda jaoks Sinnetti teose The Occult World, mis sisaldas vastuseid tema küsimustele kõrgemate loodusseaduste osas. Agaralt tundis huvi spiritismi vastu, püüdes välja selgitada pettusi ja tõdes järk-järgult, et materiaalse kõrval eksisteerib meist kõrgem vaimumaailm, kus toimub palju salapäraseid nähtusi, mida kogeme, aga ei oska veel seletada. Maksku mis maksab, aga kõrgemale jõule tuleb vajalik seletus anda – see kujunes ta arvamuseks

 

Olles 41-aastane, kuulis ta ühel õhtupoolikul kummalist häält, mis käskis julgelt edasi minna, sest ta hakkab jõudma tõe valguseni. Kahe nädala pärast avastas ta enda jaoks kaks esimest osa „Salaõpetusest” ning neid lugedes leidis, et see ongi valuskiir, mida talle oli lubatud. Tõe võti oli üsna lähedal.

 

Vaimustatuna „Salaõpetusest”, läks ta Blavatsky juurde koju tänu avaldama. Blavatsky esimene vastus oli: olen juba ammu unistanud teiega tutvumisest, pr Besant. Edaspidi külastused jätkusid ja küpses idee ühineda Teosoofia Ühinguga. Algul ta küll kahtles, sest iga tema samm elus võitluses õiguse eest oli viinud kriitikatule alla. Samuti kartis ta kaotada sõpru sotsialistide hulgas ja kõige suuremat sõpra Bradlaugh’d, kellele teosoofia oli piisavalt vastuvõtmatu. Siiski läks ta sisemiste võitluste kiuste Blavatsky juurde avaldusega, kuid üllatuslikult soovitas Blavatsky tal lugeda tema kohta tehtud ettekannet Psüühiliste Uuringute Ühingu poolt. Meenutagem, et jutt oli Coulombide vandenõust H.P.B., ühtlasi ka Teosoofia Ühingu vastu. Besant leidis järeldused olevat jaburad ja andis avalduse liitumiseks. Olles ühingu liige, pöördus ta Blavatsky poole palvega saada tema andunud õpilaseks. Heldimusega Blavatsky kohe selle palve ka rahuldas.

 

Naisprohvet

 

Muljeid West Endi teatrist, kus Annie esines oma loengutega. Kui ta ilmus saali, tõusis publik austusest püsti, saalis valitses hauavaikus ning kui Annie ilmus pikas valges kleidis, on teda võrreldud otsekui Kristusega, kes alustas kindlalt oma esinemisi, hoides publikut lummavas hauavaikuses. Ta osales ka kohtuasjas, kus üks hindust isa nõudis Annie Besantile kasvatada ja õpetada antud poegi, ja Annie seejuures tõesti oli andnud neile hea hariduse. Asi väärib märkimist, sest üks neist oli J. Krishnamurti, tuntud ka Alcyone nime all, keda on kutsutud ka uueks Messiaseks, kuigi Annie Besant oli sellisele aunimetusele vastu. Annie oli oma loengutes avaldanud arvamust, et tulemas on uus Kristus, sest aeg oli just vastav uues testamendis kirjeldatule. Aeg pidi just küps olema, sest tol perioodil oli misjonäride tegevus plahvatuslikult laienemas ning piiblit ja muud kristlikku kirjandust tõlgitud 500 keelde ja misjonäride arv ulatus üle 80 tuhande. Annie sütitavad prohvetlikud kõned äratasid üldsuse tähelepanu, isegi Bernard Shaw iseloomustas Annie Besanti kui sajandi suurimat oraatorit, sest publikut oskas ta tõesti oma stiiliga lummata.

 

Kristuse taassünni propageerimiseks moodustas Annie 1910. a isegi uue ühingu „Order of the Star in the East” (Ida Tähe Ordu), ühingu presidendiks sai Krishnamurti. Ühingu põhikiri koosnes kuuest punktist, mille läbiv idee oli uue Kristuse sünniks valmistumine ja tema teenimine ja nn orjaks olemine. Igal juhul oli 1914. a seal juba 15 tuhat liiget Krishnamurti hiilgava juhtimise all. See on juba uue loengu teema.

 

India rahvast kutsus ta üles vabadusele loengutes ja raamatutes „For India Uplift”, „Wake up India” Aeg oli selleks küps, sest puhkes I maailmasõda ning täitus Annie ennustus, et Inglismaa hakkab õiglaselt suhtuma Indiasse kui asumaasse.

 

Annie Besant teosoofina

 

Esimeseks sammuks teosoofia suunas kujunes tema sulest The National Reformer’is 1886. a kevadel kirjutis, kus ta kiitis „Salaõpetust” ja avas selle filosoofiat. Täiesti ootamatu reaktsioon tuli Bradlaugh’lt, kui poole nädala pärast ilmus samas ajakirjas temalt väga kriitilise sisuga artikkel Besantist ja teosoofiast üldse, tema arvates olevat see üks spiritistide kamp, kes püüab oma tarkade arutlustega inimesi lollitada. Eriti solvunud oli ta Annie peale, kes sellise seltskonnaga on nüüd ühinenud, sest varem oli ta olnud Bradlaugh’le vastumeelses sotside seltskonnas. Ta taltus, kui Annie avaldas avalikult Teosoofia Ühingu kolm põhiprintsiipi ja tõe, et teosoofid ei ole mitte kristluse vastased ega spiritistid.

 

Suvel külastas A. Besant Prantsusmaal Blavatskyt, kes andis talle lugeda vastvalminud raamatukese „The Voice of Silence”, millest Annie kohe vaimustus. Annie kiitis eriti ülihead inglise keele kasutust Blavatsky poolt, eriti võlus see keele puhtus ja täiuslikkus. Seda meenutab ta seiga tõttu, et Blavatsky emakeel, nagu me teame ei olnud inglise keel. Tagasi Londonisse tulles kirjutas raamatu „Miks minust sai teosoof” millega püüdis vastata ja selgitada oma sõpradele, kes sellisest sammust vaimustatud ei olnud. Raamatust kõlab läbi leitmotiiv, nagu ta ise väitis, et sooviks oma tulevast hauakivi näha kirjaga „Ta üritas järgida tõde”.

 

1890 avati Teosoofia Ühingu peakorter krahvinna Wachmeisteri eestvõtmisel ja sinna kolis koos ustavate teosoofide ja ühingu aktivistidega ka Annie Besant. Blavatsky oli peamajas loonud kõva päevakorra, kus siiski õhtuti lõõgastuti, kuulates tema filosoofilisi arutlusi. Olles haigestunud, lootis siiski valmis saada „Salaõpetuse” 3. osa.

 

Aasta hiljem tabas Anniet kaks saatuselööki, haigestusid ta parimad kaaslased Blavatsky ja Bradlaugh. Enne surma nimetas Blavatsky oma järglaseks teosoofia ürituse jätkamisel Annie Besanti. Oma kirjutistes väitis Blavatsky, et Annie’s olid kiiresti arenenud need omadused, mis on vajalikud salateaduste õpilasele, viidates selgeltnägemisele ja -kuulmisele. Mõni aasta hiljem, olles TÜ liige, kirjutas Annie ka ise, et ei tormanud, pea ees, teosoofide hulka, vaid lapsest on saati unistanud jõuda kuskile kõrgemale tasemele vaimses maailmas. Järk-järgult on ta õppinud salateadust ja nüüd on avanenud selle loori nurk, kust saab minna saladustele lähemale. Ta väitis oma kirjutistes kindlalt, et usub Meistrite, keda Blavatsky oma elus kohtas, olemasolusse, ning et need valdavat tohutut tarkusepagasit, mida avaldavad aga ainult neile, kes ilma isekuseta on valmis tundma õppima looduse kõikvõimsaid saladusi.

 

Annie Besanti tegevus Teosoofia Ühingus algas lühikirjutiste avaldamisega, mis olid mõeldud lugejatele, kes ei küündinud veel arusaamiseni Blavatsky hindamatutest teostest. Selle sammuga aitas ta palju kaasa teosoofilise mõtteviisi jõudmiseni tavainimesteni.

 

Kõrvalepõikena võib öelda, et selline filosoofia on mõeldud laia humanitaaralase silmaringiga inimestele ning neile, kes oskavad loetut lahti mõtestada, mitte nagu teoloogilistes ringkondades, kus järgitakse pimesi sellealastes raamatutes kirjutatut. Arvata võib, et Teosoofia Ühingu liikmete ring oli ikkagi väga kitsas ning Blavatsky mõistmiseni jõudsid väga vähesed.

 

Mainigem Annie Besanti raamatuid „The seven principles of man”, „Death and after”, „Karma”, „Man and his bodies” jt. Annie’st sai paljudele lugejatele iidol, sest ta eeliseks oli selge ja arusaadav mõtete väljendamine. Blavatsky teostes jäi tema omapärase mõttestiili tõttu mõnigi kord kirjutatu paljudele mittemõistetavaks.

 

1893. a-l siirdus ta koos Olcottiga Indiasse. See oli täiesti uudse etapi algus ta elus. Muidugi tekitas see samm mõningat nördimust vabamõtlejate ja ta sõprade hulgas, aga oma ideedele tuli ka midagi ohverdada. Hüvastijätukõnes mainis Annie, et oli saanud salajasi kirju Tiibeti Meistritelt e Mahātmatelt. Aga see oli uudispomm, kui nii väljendada, ning ajakirjandusest said inimesed nüüd 48 tunni jooksul Blavatskyst rohkem teada kui tema eluajal 48 kuu jooksul, ja neis ärkas suurem huvi. Blavatsky oli juba ammu kirjutanud et saab salajasi kirju Meistritelt, kuid see ei äratanud varem erilist tähelepanu. Tarvitses ainult Annie Besantil toda seika mainida, et ta saab kirju sama salajasel viisil kui Blavatsky oma eluajal oli saanud, tõstis see seik Teosoofia Ühingu tuntust ja inimeste austust ühingu vastu. Kohe oli kohal Daily Chronicle’i reporter, kes avaldas pika intervjuu Besantiga, milles väitis, et kaugemale kui inimkond jõuab sadade aastate pärast, on jõudnud mõned kõrgemal tasandil viibivad inimolendid, keda Blavatsky kutsus Meistriteks. Samas kirjutas ta, et Meistrid suudavad oma mõtteid üle kanda neile, keda usaldavad, läbi nn eetri, ja samuti saata kirju, ilma et paberil oleks kirjad olemas. Tol ajal oli see n-ö pomm, sest arenemas oli ju ainult algeline telegraaf. Annie nägi nagu ette eetri kaudu informatsiooni ülekandmist, mida nüüd lihtsalt raadioks ja TV-ks nimetatakse.

 

India perioodil olles avaldas „The story of great war”, mis oli Mahābhārata eepose selgitus läänemaailmale. Ta tõlkis sanskriti keelest „Bhagavadgītā” e „Kõigekõrgeima Laulu”. Seda loetakse Mahābhārata osaks, ja see on aarja kirjanduse üks pärlitest. India perioodil kirjutas Besant artikleid teosoofia ja eri religioonide sidemetest, samuti alustas seal oma laiemaulatuslikku kirjanduslikku tegevust. Ta pidas algul paljudest teemadest loenguid, mille hiljem avaldas raamatutena. Enamik neist puudutas hinduismi ja paljusid teisi Indias levinud usundisuundi. Neis kirjutistes ja ka loengutes püüdis ta avada usundite sajanditetaguse filosoofia tausta ja sisu, sest tolleks perioodiks olid paraku säilinud ainult n-ö koor ja religioossed kombetalitused. Olles endine poliitik, kutsus ta India inimesi võitlema ebavõrdsuse vastu, mis Indias valitses. India perioodil alustas uuesti temale hingelähedast tegevust, see on rahva õiguste eest võitlemine. Ta asutas paljusid ühinguid ja koole noorte hindude koolitamiseks. Kõige märkimisväärsem oli alusepanek koolile Central Indian College, mille juhatajana töötas 1913. a-ni. Sinna kutsus ta õpetajateks isegi Cambridge’i

 

ülikooli professoreid ning õpetas noori hindusid austama oma uskumusi, kuid mitte pimeda kummardamisena, vaid filosoofiana, millesse lisandas teosoofia kui filosoofia põhimõtteid. Rõhku pandi ka teiste usundite õpetamisele ja algtõele, et kõik usundid on saanud alguse ühest algest. Väga palju pandi rõhku soolise võrdõiguslikkuse rõhutamisele, sest India senises mandunud traditsioonides olid peresuhete aluseks naiste orjastavad tingimused. Annie õpetas, et sellised traditsioonid on vaja lõplikult murda. See õppeasutus töötab tänapäevani ülikoolina, mille arendamisele on palju kaasa aidanud India ülikud.

 

Teiseks tähtsaks sammuks loetakse 1908. a Annie Besanti poolt loodud „The Order of the Sons and Daughters of India” – India poegade ja tütarde Ordu. Organisatsiooni põhimõtteks oli heade ja tarkade ühiskonnaliikmete kasvatamine, kusjuures selle organisatsiooniga ühines noorsugu, kelle ideaaliks oli Inglismaa ülemvõimu kõrvaldamine ning täiesti vaba oma ühiskonna loomine. Selle ordu põhimõtteks oli ka hoida noori eemale nn anarhistlik-terroristlikest ühendustest, sest juba tol ajal püüdsid sedasorti ringkonnad ühendada noori praeguse mõiste järgi terroristlike aktide sooritamiseks, tehes tööd noorsoo värbamisel ning pommiplahvatuste ja vägivaldsete rahutuste korraldamisel.

 

1912. a ülalmainitud organisatsioon laienes, kandes nime „The Sons and Daughters of the Empire”. Selle ühendusega ühines noori ka välismaalt, kusjuures põhimõtted jäid samaks 1908. a-l loodud nn orduga.

 

Sõltumata sellest, et ta oli Indias, tegi Annie igal aastal reise Euroopasse ja Ameerikasse, Põhjamaades käis aastatel 1894, 1898, 1904. Kõikjal pidas loenguid pealinnades, aga ka vestlusi kohalike loožide liikmetega.

 

Tema kirjatöödest võiks mainida „The Ancient Wisdom”, „Esoteric Christianity”, „The Universal Book of Religion and Moral”. Osa raamatuid on kirjutatud koos Leadbeateriga, nagu „Thought Forms”, „ Occult Chemistry”, mis on omandanud tuntuse Inglismaal ja Prantsusmaal. Peale raamatute jõudis ta avaldada hulgaliselt artikleid, mis esialgu esitati loengutena eri paigus. 1908. on ta toimetanud Adyaris ajakirja The Theosophist. Alates 1907. a, peale Olcotti surma, valiti ta Teosoofia Ühingu presidendiks. Sellega jõudis ta oma kõige kõrgemasse etappi, olles sellise au ära teeninud oma varasema tegevusega. Nagu ikka juhtub, tõi presidendi positsioon kaasa palju kadedust ja konflikte vaenlastega, kuid ka seda ülesannet täitis ta täieliku pühendumisega. Tema presidendiks valimiste algul oli Teosoofia Ühingus 14 863 liiget, seitsme aasta pärast juba 22 744 liiget. 1911. a pidas Pariisis loengu „Giordano Bruno sõnum tulevasele maailmale”, kus 3500 kuulaja hulgas oli Prantsusmaa valitsus- ja kõrgeid ning tuntud tegelasi.

 

Oma presidendiksoleku ajal jõudis A. Besant pidada hulgaliselt loenguid Inglismaal ja mujalgi.

 

Annie Besant TÜ presidendina

 

Oma elu viimastel päevadel soovitas kolonel Olcott presidendiks ainult Annie Besanti, millele oli jõuliselt vastu tolleaegne asepresident Sinnett, kes arvas, et Annie on ühenduses mustade jõududega, tema õpetus viib ühingu hukatusse. Juba tol ajal valitses kõige maisem võimuahnus ka vaimsemates ühendustes. Tegelikult seadis Sinnett selgesõnaliselt üles omaenese kandidatuuri. Kuid Annie’l polnud tahet kõige sellega jännata ja ta sõitis 1. mail 1907 Indiasse, kus ta leidis end rohkem kasulik ja vajalik olevat. 28. juunil said teatavaks hääletustulemused, kus ta poolt oli üle 8 tuhande liikme 12 tuhandest. Sinnetti lootus ei täitunud. Besanti esimeseks ülesandeks sel väga vastutusrikkal perioodil oli esimestel kuudel Londonis H. P. Blavatsky looži moodustamine, mille ülesandeks ta luges Blavatsky teenete kaitsmist teosoofia arendamisel, sest Sinnetti poolt tuli kättemaksuks mitmeid Blavatsky-vastaseid rünnakuid. 1908. a hakkas Besant arendama Adyarit majanduslikult ning looma sinna õppekeskust. Sügisel lõi ta Indias ühingu „The Sons of India”, kes kasvataks Indias noori väärikateks kodanikeks. Samal ajal oli kuumaks teemaks Leadbeateri taasühinemine TÜ-ga, kus häälte ülekaaluga seda jõuliselt toetati. Kolmeaastase tegevuse tulemusena tundis A. Besant tormiliste aegade möödumist ning leidis, et oleks vaja hakata tegema rohkem kasvatuslikku tööd Indias. Selleks luges ta loenguid Teosoofia Ühingu tähtsusest ja alustas alaealiste laste abielude vastast kampaaniat Indias. 1911 ja 1912 pidas ta hulgaliselt loenguid Inglismaal ja maailma teistes paikades, reisimist talle jätkus.

 

India rahvast kutsus ta üles vabadusele loengutes ja raamatutes „For India Uplift”, „Wake up India”. Aeg oli selleks küps, sest puhkes I maailmasõda ning täitus Annie ennustus, et Inglismaa hakkab õiglaselt suhtuma Indiasse kui asumaasse. Presidendina sooritas palju jõupingutusi Adyari kinnisvara arendamiseks, ostis maad juurde ja rajas abimajapidamise. Kõige suurem teene oli raamatukogu, kus 1914. a võis leida 12 tuhat käsikirja, 8 tuhat idamaade raamatut ja 11 tuhat läänemaades avaldatud teost. Samuti The Theosophist Office, kus toimetatakse ajakirja ja levitatakse teosoofilist kirjandust üle maailma tänapäevani. Kompleksis oli ka The Masonic Temple, väike hoone milles tehti vabamüürlaste ja teosoofide vahelist koostööd. Adyaris tegi Annie tugevat kasvatuslikku tööd eri maadest tulnud teosoofidega, pöörates erilise tähelepanu noortele.

 

1913. a toimus järjekordne kohtuasi, kus otsustati Krishnamurhi anda tagasi ta isale, sest Annie ja Leadbeater ei olevat poistele väärilised õpetajad, Leadbeateri läänestiilis kasvatust peeti isegi amoraalseks. See oli löök Besantile. Kogu teosoofilise tegevuse vältel tuli Annie Besantil anda vastulööke oma vaenlastele, kellest ühe rühma moodustasid misjonärid. Nad süüdistasid teda pimeda usukultuse loomises ja nn Krishnamurti kultuse loomises. Vastuseks misjonäridele kirjutas ta pika kirja Madrase piiskopile, kes oli misjonäride patroon, aga avaldas piiskopi kohta ka mitmeid pamflette. Oma kirjutistes hakkas uuesti näitama poolehoidu poliitilisele teele, millest oli loobunud Blavatsky õpilasena. Tundis ennast armastuse sotsialistina, seejuures ei pooldanud vägivalda, mida mõnikord vasakpoolsed propageerisid. Ta tundis ennast olevat isegi natuke rusutud, kui ei saanud tegelda sotsiaalse tööga, ta hing ihkas lähedust rahvale.

 

1914 aktiviseeris oma tegevust The Hindu grupp, kes tahtis üldse Annie Besanti Indiast kõrvaldada. Annie aktiviseeris oma tööd, avaldades artikli motoga „For God, Crown and Country”, kus pooldas reforme Indias, kuigi vabadus pidi tulema asumaana Inglismaa protektoraadi all. Oma aktiivse tegevuse käigus luges ta Madrase piiskopile vastuseks kolm loengut: „Teosoofia ja kristlus”, „Teosoofia ja moraal”, „Teosoofia ja teadus”, kus seletas lahti teosoofia peaeesmärgid ja andis vastulöögi misjonäride rünnakule.

 

Samal aastal sai jälle lihthäälteenamusega seitsmeks aastaks presidendi staatuse. Ühingu liikmete hulgas oli tal ülekaalukas toetus. Olid rasked ajad, kuid säilitades meelerahu, kutsus üles ühingu liikmeid tugevdama vendlust maailmasõja keerises, kuigi enamikes Euroopa loožides oli tegevus katkenud. Maailmasõja päevil suunas ta kogu oma tegevuse energia India poliitilise ja kultuurilise elu arendamisele. Kasutades selleks Teosoofia Ühingu nn hoobasid, arendas nn Home Rule’i poliitikat, ta väitis et see ei ole parteiline tegevus, vaid püüe vabastada India autokraatlikust valitsusest. Seejuures ta ei pooldanud täielikku vabanemist Inglise koloniaalmaa staatusest. Väga aktiivselt osales Home Rule League’i, tema initsiatiivil loodud organisatsiooni juhtimises. Ta andis Täheordu (Order of the Star) tegelastele vastulöögi, väites, et see on ainult ajutine, aga Teosoofia Ühing jääb alatiseks eksisteerima.

 

Järgmisel aastal, s.o ühingu juhtimise teise perioodi alguses avaldas ta arvamuse mõningatest vigadest, mis ühingus tehtud. Ühingus olid tekkinud sisepinged, kus nii mitmedki lugesid end tähtsamaks ja eitasid India ja selle piirkonna toetamise osatähtsust.

 

Mõnel pool hakkasid ühingu liikmed liigselt sekkuma poliitilistesse vaidlustesse käimasoleva sõja taustal, aga see oli ka loogiline, aeg oli selline.

 

Annie toonitas, et TÜ peab jääma alati neutraalseks ning ei toeta mingit sõjategevust.

 

1917. a tuli tal esitada avaldus India valitsusele, kuna ta vaenlased olid mõjutanud valitsust tsenseerima tema kirjutisi. Ise ta väitis, et kõik ta kirjutised lähtuvad inimese vaimse arengu põhimõttest. Teosoofia ei identifitseeri ennast kui religioosset, sotsiaalset või poliitilist organisatsiooni, see õpetus seisab mõtete vaba väljendamise poolt. Samuti ei toetata autokraatsete Moslemite Liigat, vaid seisab hea vabaduse eest.

 

Järgmisel aastal avaldab ta ajakirjas The Theosophist TÜ uued ülesanded:

 

 

       
    • tugevdada teosoofia ideedes vaimset atmosfääri,

 

       
    • intensiivistada hariduse arengut,

 

       
    • reformida karistusseadustikku,

 

       
    • töö peab kujunema loominguliseks,

 

       
    • mahasurutud klassid ei tohi jääda pärandita,

 

       
    • meeste ja naiste võrdsuse rõhutamine.

 

 

Kõik see kehtis rohkem ikkagi India kohta.

 

Indias ei läinud Home Rule League’iga eriti edukalt, kuigi A. Besant püüdis meeleheitlikult liikumist edasi viia.

 

Edaspidises tegevuses ja üleskutsetes püüdis Teosoofia Ühingus täiendada Teosoofia Ühingu kahte põhiprintsiipi, kuid luges kolmandat põhiprintsiipi kui seiskunud materialismi vähetähtsaks, millega võib tegelda, kui viitsimist on. Niisugune suhtumine kajab mõnikord „ridade vahelt” läbi kahjuks ta tänapäeval. Üleüldse tegi ettepaneku Teosoofia Ühingus jätta jõusse ainult esimene põhiprintsiip, õnneks ei toetanud teised ühingu juhid seda ideed, kuna leiti, et see oleks häving tervele ühingule. 1920. aastate algul aktiviseeris oma poliitilist tegevust, samuti sekkus religioonide filosoofiasse, püüdes TÜ jätta religioonist sõltumatuks.

 

1921.a anti talle Walesi printsi juuresolekul kirjanduse doktori aunimetus tehtud valgustustöö ja India koolivõrgu arendamise eest, kusjuures tema poolt loodud kolledž oli saanud vahepeal kõrgkooli õigused. Valiti järgnevaks perioodiks e seitsmeks aastaks TÜ presidendiks jätkamaks tehtavat tööd.

 

1922 ja 1923 rändas Ameerikas, Austraalias ja kõige enam Indias, lugedes loenguid ja kohtudes loožide liikmetega. Tema loenguid Indias ja mujalgi läbis punase joonena kaks teemat: ühingu liikmetele Maailma Õpetaja tulek ja laiemale seltskonnale Home Rule’i e koduõiguse selgitamine. Ta oli võtnud südameasjaks taastada ka ühingusisest korda ja ühtsust, kuna mõnel pool oli toiminud n-ö sektistumine, mis oli täielikus vastolus TÜ põhimõtetega.

 

1925. ehk TÜ juubeliaastal, jätkas Annie oma valgustustööd Indias selgitamaks veel innukamalt Home Rule’i tähtsust ja vajalikkust

 

Järgnevalt märkis dr Besant, et TÜ on täitnud edukalt oma rolli, viies ellu kõigi kolme põhiprintsiibi ideid. Ühingus oli juba 42 sektsiooni. Tormiliselt oli arenenud The Fellowship of Faiths, üks sektsioonidest. See pidavat olema uue nn teosoofilise religiooni algus. Juunis rõhutas ta Inglismaal ühingu presidendina rahu vajalikkust maailmas, sest ta nägi juba ette militaristlike jõuduude elavnemist. Samal aastal külastas ta Põhjamaid, sealjuures Helsingit.

 

Aga kahekümnendate teisel poolel jätkab tööd poliitika vallas. Tegi jõupingutusi, et ühendada kõiki Indias tegutsevaid parteisid ning esitas India poliitika suhtes nõudmised Inglismaa parlamendile. Jätkas põhitegevust, esinedes loengutega järjekordselt Queens Hallis, kuid loengute sisu ei olnud niivõrd teosoofia, kui vabadusidee, mis puudutas eelkõige Indiat.

 

1928. a juulis valiti ta neljandat perioodi TÜ presidendiks. Aga igaüks vananeb, ja juba hakkas kimbutama teda krooniline haigus. Siiski jätkas aktiivselt tegevust Teosoofia Esoteerilise kooli arendamisel ja selle soikunud tegevuse elustamisel.

 

Muidugi oli tal palju uusi ideesid, nüüd püüdis ellu viia mõtet kõigi maailma vaimsete naisorganisatsioonide tööde koordineerimisest. 1929. a ülemaailmsel Teosoofia Kongressil arendas dr Besant juba ideed, et teosoofia võiks tegelda ainult ühtse vennaskonna loomisega, teised põhiprintsiibid peaks põhikirjast kõrvaldada. Õnneks see idee siiski järjekordselt toetust ei leidnud. Ei tea, kas selline suhtumine tuli tema enda eakusest. Aga enamus oli vastu ja ei toetanud sellist suunda.

 

Järgnevatel aastatel, tundes lõpu lähenemist, rändas ta palju ringi ning ta loengute peavool oli TÜ tulevik, mille üle oli hakanud tõsiselt muret tundma. Nüüd alustas ta oma elutee tähtsamate saavutuste kokkuvõtmist teosoofia arendamisel. Ajakirjas The Theosophist juurdleski ta innukalt ühingu tuleviku üle, kutsus üles olema ühingus üksteise suhtes mõistev.

 

Veel enne oma igavest lahkumist maisest elust jõudis A. Besant rõhutada tarkuse ja tasakaalukuse vajalikkust TÜ elushoidmisel, sest oli hakanud tulema palju rünnakuid teosoofia aadressil, samuti toimus lõhestumisi allorganisatsioonides. Ta rõhutas noorte liitumise vajalikkust.

 

20. septembril 1933 lahkus Annie Besant jäädavalt astraalsele tasandile. Ta lahkumise juures viibis ka ustavaks jäänud piiskop Leadbeater. Annie Besant kremeeriti pidulikult järgmisel päeval ja vastavalt viimsele soovile puistati tuhk Gangese voogudesse, sest sooviks oli, et ta põrm jääks Indiasse, mida luges oma viimasel eluperioodil juba sünnimaaks.

 

Tema järglaseks sai dr Arundale, seejuures võiks aga TÜ triumfi aastad lugeda lõppenuks, sest oli kustunud viimane n-ö leegitsev tungal teosoofia maailmas. Edasi jätkus kõik rutiinses igapäevasuses, mis on omane ühingu tegevusele tänase päevani. Millal lööb leegitsema järgmine ere tõrvik teosoofia mail, ei oska praegu ette arvata. Viimase aja presidentide tegevus on olnud ainult ühingu elushoidmine ja enda eksponeerimine, kuid uut tormi vaimses maailmas ei näe arvata. Elame – näeme.



 
Administer